Täna toimunud tehnilise pääste üksuse õppus Haapsalus pani mind mõtlema sellele, kui habras on meie igapäevane turvatunne. Õppus “Novembri torm 2025” keskendus üleujutustele – teemale, mis pole Haapsalu jaoks sugugi võõras, kuid mida kipume kuni päris hetkeni alahindama.
Haapsalu on aastatega kasvanud ja muutunud, kuid meri ja tormid ei küsi, kas majad on uued või vanad. Inimesed on rajanud endale kodud nii mere lähedale, et vahel jääb kaldajoonest vaid mõnikümmend meetrit. Eks see ole iga inimese enda valik, kuid merega koos elamine tähendab ka merega arvestamist. See oli üks mõte, mis õppusel väga selgelt kõlama jäi.
Alajahtumine ei küsi kangelaslikkust
Õppusel rõhutati lihtsat, kuid sageli unustatud tõde: üleujutus pole ainult vesi ümber maja, vaid väga otsene oht inimese elule. Piisab ühest valest otsusest, liiga pikast viibimisest külmas vees või liigsest enesekindlusest. Alajahtumine on vaikne ja halastamatu ning see ei anna teist võimalust. Seda vajame me kõik aeg-ajalt meelde tuletama.
Eriliselt pani mind mõtlema õppusel osalenud vabatahtlike siirus ja pühendumus. Nägin nende pilgust, et nad teevad seda südamega, mitte linnukese pärast. Selliseid inimesi on meil aga vähe. Meil ei jookse massiliselt rahvast kohale, kui kutsutakse õppusele või vabatahtlikku päästet tugevdama. Ometi on just need inimesed esimesed, kellele loodame, kui päris häda on käes.
Kui katus on kadunud, on hilja loota ainult vallale
Õppusel toodi näiteks Lihula juhtum, kus torm viis majalt katuse ja vihm tegi oma tööd edasi. Lõpuks pidi omavalitsus leidma inimestele ajutised kodud korrus korruse järel. Ometi oleks olnud lihtsam, kiirem ja odavam, kui kogukond oleks ise kokku tulnud ja pannud ajutise katuse peale, päästes nii vara kui ka inimeste kodutunde.
See näide jäi mulle väga mõtlema. Meil kipub tekkima ootusekultuur, et “küll vald lahendab” või “küll riik tuleb appi”. Aga riik on suur süsteem, mille hammasrattad jahvatavad aeglaselt ja tihti teise rütmiga, kui inimeste päris vajadused. Volikogud ja valitsused muutuvad, poliitilised tõekspidamised kõiguvad, ent kogukond püsib. Ning just see püsivus ongi see, millele võiksime rohkem toetuda.
Islandil töötavad kogukonnad ühtse jõuna. Õppusel toodi sealt palju näiteid ja ma ei saa salata – see pani mind unistama, et ühel päeval võiks ka meil olla samasugune isetegemise kultuur. Mitte ülevalt peale surutud lahendused, vaid altpoolt kasvav oskuste ja vastutustunde võrgustik. See on minu meelest palju lähem päris demokraatiale kui see, mida me vahel poliitiliste otsuste virvarris kogeme.
Kogukond on väärtus, mida saame ainult ise luua
Mulle see õppus meeldis. Mitte ainult teadmiste pärast, vaid sellepärast, et see tuletas meelde lihtsa tõe: meie turvalisus on suurel määral meie endi kätes.
Seepärast kutsun kõiki võimalusel liituma vabatahtliku päästevõrgustikuga. Meid ei ole kunagi liiga palju ja igaüks on oodatud. Isegi kui sa ei jaksa parandada katuseid või vedada liivakotte, on sul alati midagi, millega saad oma kogukonda väärtustada.
Meie kodud, meie inimesed ja meie kogukond on seda väärt.
Piltide autor: Hendrik Tali Päästeliit.
