Eesti poliitika toimib nagu hästi harjutatud teater, kus vahetuvad näitlejad ja kostüümid, aga lavastus jääb samaks. Nii kirjeldab olukorda Hannes Võrno oma hiljutises Facebooki postituses, kus ta toob välja, kuidas võim „mängib valimisi“ ja säilitab oma positsiooni näilise muutuse kaudu.
„Kui valitsed üht õukonda ja oled loonud täiuslikult toimiva, maffiale omaste tunnustega võimugrupeeringu, teed sa nii,“ kirjutab Võrno. Tema sõnul imbuvad võimule ustavad inimesed „kõikvõimalikesse valimisliitudesse ning teistesse parteidesse, nagu vihmapiisad läbi poorse müüri“.
See ongi tema hinnangul tänapäevase poliitilise süsteemi süda – kõikjal olemine, aga mitte kunagi täielik vastutus. Valimised lavastatakse nii, et rahvas näeb üht võitu ja teist kaotust, aga tegelikult jäävad niidid samadesse kätesse. „Valimised värvitakse õukonnameedia kaasabil hoopis teise partei võidugaalaks ja rahvas neelabki konksu,“ märgib Võrno.
Ta nimetab seda „ebapopulaarse valitsemise taktikaliseks käiguks – mängida kaotajat ja tunnistada mantrana rahva enesestmõistetavat valitsusvastasust.“
See võimaldab poliitikutel kanda maske ja teha mitu käiku korraga. „Valimisliitudesse varjunud ja hääli kokku prääksunud pardid tulevad paugukaja vaibudes paterdades tagasi pessa ning kõik jätkub — veel kindlamatesse kätesse krabatud munadega,“ kirjutab ta.
Rahva osa selles mängus on kanda kulu ja loota muutust. Võrno sõnul saab „rahvas oma lapseliku protestikäitumise eest preemiaks uued maksud ja vanugi tõstetakse veelgi.“ Kõik toimub loomulikult „avalike huvide“ ja „riigi jätkusuutlikkuse nimel“. Ja selle juurde lisatakse ilus sõna – „säilenõtke“. „Kõlab nii kenasti, et tahakski hetkeks uskuda – kuni järgmised arved saabuvad,“ märgib ta sarkastiliselt.
Pärast iga valimistuuri sünnib uus „valge laev“ – järgmine „parempoolne rahvapartei“, mis lubab vabanemist eelmisest ja vähem makse. Võrno kirjeldab, kuidas samad inimesed ilmuvad sinna tagasi: „Mõistagi lipsavad sinna tasakesi tagauksest sisse nemadki, värskelt tärgeldatud triiksärkides, silmad säramas nagu sinililled.“
Rahva mälu on lühike. Kui valimispidu läbi saab ja uus „päästev jõud“ on pukis, unustatakse kiiresti, kes viimati sama loosungit kasutas. „Õukonna- ja sotsiaalmeedia suunamudija laulavad juba uut refrääni: „Seekord on teisiti! Seekord on tõeline muutus!““
Nii jõuame tagasi algusesse. „Nad istuvad samades kabinetides, ainult isandate pildid seinal on uued,“ kirjutab Võrno. „Parimad neist pagesid juba ammu vahvlilõhnalisse Belgiasse, kus kokkurabatud ressurssidega riigipensione nautida ja pokaale kokku lüüa.“
Ja kui rahvas lõpuks taipab, et teda on taas petetud, on järgmiseks valimiseks juba uus „lüpsilehm“ valmis – järgmine põlvkond, kellele korratakse sama laulu. „Sama laul, uued lauljad. Sama koor, teine dirigent. Ja ajalugu kordab end jälle,“ lõpetab Võrno mõrult.
„Mäng jätkub, kuni publik aplodeerib.“
Foto: https://hannesvorno.blog
Allikas: Hannes Võrno, Facebook (postitus, 2025).
